Rohkem informatsiooni ― Eesti keel

Urtikaariline vasculitis on haruldane seisund, mida iseloomustavad pikaajalised või korduvad nõgestõve episoodid. Kuigi selle nahasümptomid võivad sarnaneda kroonilise nõgestõvega, on need ainulaadsed, sest nõgestõbi kestab vähemalt 24 tundi ja võib pärast pleekimist põhjustada tumedaid laike. Sageli on põhjus teadmata, kuid mõnikord võivad selle vallandada teatud ravimid, infektsioonid, autoimmuunhaigused, verehaigused või vähk. Mõned uuringud on seostanud seda COVID‑19 ja H1N1 gripiga. See võib mõjutada ka teisi kehaosi, nagu lihased, neerud, kopsud, magu ja silmad. Kuigi teatud tüüpi koeüuring võib diagnoosi kinnitada, ei ole see alati vajalik. Ravi algab tavaliselt kergematel juhtudel antibiootikumide, dapsone (dapsooni), colchicine (kolhitsiini) või hydroxychloroquine (hüdroksüklorokviiniga) kasutamisega. Raskematel juhtudel võib vaja minna ravimeid, mis pärsivad immuunsüsteemi, näiteks methotrexate (metotreksaat) või kortikosteroidid. Hiljuti on bioloogilised ravimeetodid (rituximab, omalizumab, interleukin‑1 inhibitors) näidanud paljutõotust rasketel juhtudel.
Urticarial vasculitis is a rare clinicopathologic entity that is characterized by chronic or recurrent episodes of urticarial lesions. Skin findings of this disease can be difficult to distinguish visually from those of chronic idiopathic urticaria but are unique in that individual lesions persist for ≥24 hours and can leave behind dusky hyperpigmentation. This disease is most often idiopathic but has been linked to certain drugs, infections, autoimmune connective disease, myelodysplastic disorders, and malignancies. More recently, some authors have reported associations between urticarial vasculitis and COVID-19, as well as influenza A/H1N1 infection. Urticarial vasculitis can extend systemically as well, most often affecting the musculoskeletal, renal, pulmonary, gastrointestinal, and ocular systems. Features of leukocytoclastic vasculitis seen on histopathologic examination are diagnostic of this disease, but not always seen. In practice, antibiotics, dapsone, colchicine, and hydroxychloroquine are popular first-line therapies, especially for mild cutaneous disease. In more severe cases, immunosuppressives, including methotrexate, mycophenolate mofetil, azathioprine, and cyclosporine, as well as corticosteroids, may be necessary for control. More recently, select biologic therapies, including rituximab, omalizumab, and interleukin-1 inhibitors have shown promise for the treatment of recalcitrant or refractory cases.

35-aastane mees tuli 15‑päevase ajalooga erepunase, valuliku lööbega nii reitel kui ka säärtel, kaasnenud liigesevaluga. Nädal enne lööbe tekkimist oli tal kuseteede põletik. Nahal, reide ja säärte mõlemal küljel, oli mitu õrna, rõngakujulist, osaliselt pleegitavat punast naastu. Talle anti nädala jooksul suukaudselt Prednisone (prednisolooni) 40 mg päevas koos mitteuinutava antihistamiiniga Fexofenadine (feksofenadiin). Nädalaga kadusid kõik lööbed täielikult. Järgmise kuue kuu regulaarsete kontrollide jooksul lööbeid enam ei esinenud.
A 35-year-old man came in with a 15-day history of bright red, painful rashes on both thighs and legs, along with joint pain. He had a urinary tract infection for a week before the rash appeared. His skin showed several tender, ring-shaped, partially blanchable, red plaques on both sides of his thighs and legs. He was given oral prednisolone (40mg/day) for a week along with a non-drowsy antihistamine (fexofenadine). Within a week, all the rashes disappeared completely. There were no more rashes during the next 6 months of regular check-ups.